Kohtumisõhtu 14.04 kell 18:00 - Elle Õun & Luka Puumets

Viime ennast juba reede õhtul lauatennise lainele kui saame vestlusringis kokku Elle Õuna ja Luka Puumetsaga.

Räägime veidi minevikust, rohkem olevikust ja vaatame tulevikku.

Elle võtab kaasa võidetud väärtuslikud rahvusvaheliste tiitlivõistluste medalid, räägib tippspordist ja motivatsioonist.

Luka lisab õhtule kunstilise poole läbi ehtekunsti.

Et veidi eesriiet kergitada, tegi Sigrid Tarlam mõlema õhtu peategelasega ka intervjuu.

Elle Õun (sündinud 1954) on Eesti üks parimaid lauatennisiste ning mitmekordne Eesti naiste meister. Ta on lauatennist mänginud 1. klassist saadik ning on oma pika karjääri jooksul võitnud mitmeid imetlusväärseid auhindu, millest kõige hilisemad on kaks pronksi veteranide maailmameistrivõistlustel paarismängus ja segapaarismängus.

Intervjuu Ellega:

1.küs: Teie lauatennise karjäär on pikk, mis motiveerib teid endiselt sellel alal tipptasemel mängima?

vas: Et midagi teha. Ja kui sa oled nii kaua selle alaga tegelenud, siis sa tunned sellest ka naudingut ja rõõmu ja seda enam, et on tulemused tulnud, siis veel rohkem innustab tegema ja julgus käia võistlustel.

2. küs: Maailmas on palju erinevaid sporte, miks just lauatennis?

vas: See on väga lihtne. Esimeses klassis tuli treener klassi, kutsus mängima. Meil läks terve klass ja paari aasta pärast oli järel seal võibolla kümme kolmekümnest või neljakümnest isegi. Tänapäevamõistes põhikooli ajaks oli järel kolm ja keskkooli lõpuks olin mina üksi, nii et kõik teised vajusid-kadusid ära, aga muidugi tänapäevamõistes on suur vahe selles, et tol ajal oli kõik tasuta, kõik spordialad ja ringid olid tasuta ja me käisime ka erinevates ringides ning ma kujutan ette, et teised lapsed leidsid endale sobivama spordiala.

3.küs: Kas ja kuidas on lauatennis muutunud või arenenud läbi teie pika karjääri?

vas: On muutunud väga palju. Kuuekümne esimesel aastal kui mina alustasin oli lauatennis väga rahulik, oli nagu tõeline ping-pong, rahulik. Aga aastatega on mängu tempo tunduvalt kiirenenud ja tol ajal meie mängisime seti kahekümne ühe punktini, aga tänapäeval on alates kahe tuhandendast aastast set üheteist punktini. Nii et igatepidi on ta kiiremaks läinud ja selline element nagu topspinn on tulnud, ma ütleksin domineerivaks elemendiks.

4.küs: Kas suhtumine lauatennisesse on ka muutunud, kas nõukogude ajal suhtuti rohkem lauatennisesse kui aktiivsesse liikuvasse sporti või suhtuti ikka sellese nagu vabaaja veetmisesse?

vas: no arvata võib, et võeti seda asja palju rahulikumalt kui praegu, praegu on ikka suund kas või vabariiklikul tasemelgi ikka tippspordile suunatud, et otsitakse talente ja teised jäetakse kõrvale, et tol ajal lasti ikka kõigil mängida, kes tahtsid, ei praagitud niimodi välja, et sina ei ole andekas, et ära enam siia tule ja just selles mõttes, et lastel on tänapäeval nii palju valikut, tol ajal võib-olla ei olnud see nii käepärane: ei olnud ju reklaame, olid ainult, tutvused, selles mõttes, et kui sa kuulsid, et klassikaaslane või keegi tuttav käis, siis mindi tundi, aga tänapäeval on meedia reklaam, millega kutsutakse lapsi kohe niimoodi trenni, aga kõige suurem võimalus oli vanasti see, et oli kõik tasuta. Tänapäeval on kõik tasuline ja see piirab valikuid.

5.küs: kas ja kuidas erines nõukogude ajal võistlemine ja võistlustele saamine tänapäevast?

vas: Sel ajal ei olnud selliseid rahvusvahelisi turniire nagu tänapäeval on - piirid olid ju kinni ja me sõitsime ringi väga palju mööda Venemaad ja selleks, et võistkonda pääseda, ega see kerge ei olnud, muidugi sul pidid olema ikka mingid tulemused nagu tänapäevalgi, aga kuna mina võistlen ju praegu veteranide hulgas siis see on hoopis teine asi, seal maksad ise osavõtumaksu ja lähed, mine kuhu tahad, võistlusi on väga-väga-väga palju. Ja ma arvan, et noortel on samamoodi, aga selleks on lihtsalt finantsi vaja, sa võid osaleda igal pool, aga sa pead lihtsalt omama sponsoreid.

6.küs: mis võistlused ja momendid on teile eriti meelde jäänud ja miks?

vas: Ütleme, et meie ajal olid koolinoorte spartakiaadid, noorte võistlusi oli päris palju: linna omad, kalevi omad. mina alustasin spordiühingus Dünamo. Dünamo omad üleliidulised, olid igasugused võistlused küll noortele. Ja meelde jäid, ma ütleksin võibolla jah need rahvaste spartakiaadid, need olid hästi suured, rahvarohked. Ühte asja ma ütleksin, mis oli erinevus tänapäeva võistlustel ja meie aja võistlustel. Tänapäeval sellist asja enam ei ole: enne võistlusi olid üldfüüsilised katsed: 30 meetri jooks, topispalli tõuge, kõrgushüpe ja hoota kaugus. Tänapäeval enam sellist asja ei ole. Kõigepealt pidid sa need katsed ära tegema, olid normatiivid ees ja alles siis lasti laua taha. Reeglina me need ka tegime, sest meil oli hästi palju üldfüüsilist. See oli erinevus ja muidugi võistlustele tuli sõita, ma ei tea kas tänapäeval keegi sõidabki rongiga kuhugile? Meie sõitsime hästi palju rongiga mööda Venemaad ja see oli omapärane, tänapäeval ju minnakse lennukitega kohale. Võistkondlikud võistlused olid spordiühingute raames. Võistlus oli nagu võistlus ikka. Veel üks erinevus tänapäevaga oli see, et tänapäeval ei ole selliseid nõudeid aga vanast ajast on jäänud veel võistlema neid sulepea hoiakuga, rääkimata muidugi Jaapanist ja Hiinast ja Koreast ja nendest idamaadest, kellel on ka veel sulepea hoiak jäänud nagu traditsiooniliseks, sest vanasti oli NSV liit suur sõber Hiinaga ja millegipärast mõeldi välja selline sõpruse näitamise viis, et võistkondades pidi olema üks sulepea hoiakuga mängija.

7. küs: Kui ma ei eksi, mängite te sulepea hoiakuga. Kas sellel on mingi kindel põhjus?

vas: See on tõsi, põhjus on selles, et sellel ajal oli Nõukogude Liidus võistkondlikel võistlustel kohustuslik, et üks mängija peab olema sulepea hoiakuga. Ja mind pandi kohe treeninguid alustades sulepea hoiakuga mängima, nii et mina ei ole Euroopa hoiakut praktiliselt treeninudki ja tol ajal oli minu ülesandeks võistkonnas alati see, et mina pidin vähemalt selle vastase, kes oli sulepea hoiakuga mängima pandud ära võitma. Aga see oli ju kohe näha, et kas ta on sulepead treeninud või on ta selleks hetkeks pandud ja kui mina oma ülesande olin täitnud, siis oli kõik väga hästi.

Luka Puumets on 17. aastane koolipoiss, kes kooli kõrvalt harrastab lauatennist ning käib võistlustel kohtunikuna kohutmõistmas. Samuti meeldib talle tegeleda ehtekunstiga ning oma loovtööks tegi Luka sõrmuse millest on tänaseks saanud WTTD sümbol.

Intervjuu Lukaga:

1.küs:Kas see sõrmus oli sinu esimene töö ehtekunstnikuna või oled varem ka ehteid teinud?

vas:Ma olen aidanud ema tema ehetega, aga see oli esimene, mis ma ise välja mõtlesin ja valmis tegin

2.küs:Miks otsustasid just seekord ehtekunsti kasuks, kas ema kui ehtekunstnik oli eeskujuks või oli lihtsalt soovi ennast proovile panna?

vas: Ja ema oli eeskujuks ja see oli ka lihtsam, et ema sai aidata sellega, et ma ei pidanud täiesti üksi iseseisvalt õppima seda

3.küs: Sõrmus on väga huvitav ja omapärane, aga miks just võrk ja pall, miks mitte mõni mängija või palli tabav reket? Ning miks sõrmus?

vas: See võrk ja pall, neid on lihtsam teha ja minumeelest need näevad ilusamad välja. Mulle meeldivad sümmeetrilised asjad, et võrk ja pall on sellised, et sümmeetrilisemad, et ise oleks palli üldse ära jätnud, aga muidu ta oleks liiga tühi välja näinud.

4.küs: Ning miks sõrmus?

vas: Käevõrud on ka tegelt, ja ümmargune, ümmargust oli lihtne teha (ma mõtlesin pikalt, kas teha sõrmus või käevõru. Mõlemaid ma kannan kuid lõpuks otsustasin sõrmuse kasuks, sest seda oli lihtsam teha)

5.küs: Sinu sõrmust saab tellida värvides must, kuld ja hõbe. Miks just need värvid?

vas: Need olid kõige lihtsamad värvid, need olid valikus ja tundus huvitav kombinatsioon

6.küs: Sinu sõrmus valmis kooliprojekti raames. Nüüd on saanud sellest olulise sündmuse sümbol. Kas see tunnustus tuli sulle üllatusena ja kas see motiveerib sind tulevikus sellel alal veel kätt proovima?

vas: Mõlemale Ja